Things will never be the same, as they were before. And it sucks.

Ma tahan jälle iga nädalavahetus käia Gruusia restoranis Sulikos, või hiina restoranis statoilis. Käia poes tuhat korda nädalas ja vedada suurt käru, mis on igast paska täis. Küsida, kas ma võin omale eraldi mahla võtta. Minna pikka järjekorda, ja kui lõpuks jõuab meie kord, siis nad pole ikka veel kohal ja ma pean lasema minu taga seisvaid inimesi ette. Tassida viiskümmend kotti autosse. Siis kui oleme juba peaaegu kodus, siis tuleb meelde et me unustasime veel miljon asja osta. Tassida need faking rasked kotid faking neljandale korrusele ja nagu alati pean mina jälle neid asju seal kottidest välja võtma ja kohale panema. Teha viie minutiga suur söök valmis. Minna tagasi enda tuppa ja karjuda, et sa ei söö enam mitte kunagi ja viie minuti pärast minna kööki tagasi ja võtta küpsist või muud paska, mida me ostsime. Kogema seda kiusamist iga päev ja pärast kallistada üksteist. Teha gruppikallistust ja siis saada suured musid põskede peale. Lämbuda kallistustes ära. Minna väga hilja magama, teades et järgmine hommik peab väga vara ärkama, et sinna faking autoringi minna. Lasta Jaanil veel pool minu aega sõita. Istuda autosse, teha ring ära ja su aeg sai läbi, tuli järgmine poiss. Teha ta ees marki täis sellega, et su sall jäi ukse vahele. Vaadata, et sulle pole keegi järgi veel tulnud, ning istuda Jury autosse ja oodata vähemalt 20 minutit, kuni nad lõpuks jõuavad. Minna koju ja viie minutiga pakkida oma asju ujulasse või võrkpalli mängima minekuks. Mängida või ujuda ennast surnuks ja siis leppida Jaani perega kokku, et me lähme järjekordselt nende juurde sööma või kuskile šašlõki baari, kus Jaan võtab omale järjekordselt pelmeenid. Leppida kokku, et peale lõunat minna nende juurde õhtul teed jooma, ahjust väljavõetud värske koogiga. Süüa ennast surnuks (jälle) ja minna kell 12 koju. Kommenteerida tagasiteel koju, milline oli päev ja mis läks valesti või õigesti. Uuel koolinädalal jääda hommikul kooli hiljaks, sest magasid sisse ja ema pidi kooli viima salaja, et ema peika ei saaks teada, kuna ta arvab et see on bensiiniraiskamine, sest mul on jalad olemas. Jõuda pärast pikka koolipäeva koju ja kurta oma rasket päeva ema peikale, kes ütleb et kõik on minu süü. Istuda arvutis, selle asemel et õppida, et pärast õhtul ei peaks ja minna saksa keelde, kus teepeal me Sofiga otsustame, et me järjekordselt ei viitsi sinna minna ja lähme selle asemel Viru keskusesse ja ostame jäätist ning istume pingi peal. Jõuda pimedas koju, kartes et kuskilt majade vahelt tuleb mingi ahistaja välja ja varastab ära su riided. Näha kaugelt, et su köögiaknas põleb tuli, tähendades et ema on kodus ja suures toas vilguvad tuled, tähendades et ema peika on kas arvutis või vaatab jälle mingit action filmi. Roomata lõpuks neljandale korrusele ja karjuda, et sa oled väsinud, ning ema teeb sulle kalli ja sa oledki kõik unustanud. Rääkida Sofida meie Viru adventurist ja Lauraga Narutost, ning õppimatta minna magama, kus hommikul kordub sama päev ja nii see jätkubki. Tundub igav, kuid tegelikult ei olnud. Sest siis see pere veel eksisteeris erinevalt tänapäevast.
Thank you, and goodbye.